Enne, kui plaanite faehlmanni tänavale kolida!!!!!!!

Kindlasti paljud on kuulnud minu ja Maria pööningukorterist.. Ja ma kaldun arvama, et pigem negatiivset.

Eelmise aasta mais hakkasime Mariaga endale sobivat korterit otsima, kuhu end mõlemad mugavalt sisse saaksime seada. Meie eesmärk oli täpselt samasugune nagu enamikul meieealistel õpilastel - võimalikult kesklinna lähedal ja rahakotisõbralik. Leidsime kinnisvaraleheküljelt kuulutuse, mis vastas täpselt meie filtritele - kesklinnas, täpsemalt kadriorus, 5 minutit Tallinna Ülikooli, 240 eurot üür + kommunaalid, kahetoaline.

Korter asus vana elumaja katusel, kuhu viis kitsas metallist keerdtrepp. All koridoris olid vanad väljavisatud nahkdiivanid, vana puuplaat oli asetatud mingisuguse plastaluse peale ja sellest oli moodustatud laud, millel tuhatoos ja suitsukonid laiali. Ruumis oli niiske konihais ja üsna räpane. Alt koridorist pääses edasi kolme korterisse, ülevalt ainult ühte - meie korterisse. Ilmselgelt ei olnud see korter just selline, millesse väga tahaks kolida, sest laed olid suitsetamisest halliks tõmbunud ja seintesse oli imbunud tubaka lõhn. Samas oli asukoht ja hind nii hea, et pikemal arutamisel otsustasime siiski selle korteri kasuks, sest meil lubati seal ka remonti teha. Olime üsna kindlad, et suudame enda jaoks korteri hubaseks muuta ja saame ka sissekolides sellest vastikust haisust lahti.

Lepingu sõlmimisel oli meie juures vaid maakler, omanikust polnud juttugi. Lepingu peal on kirjas vaid kinnisvara ostva firma nimi, ei mingeid eraisikuid, nimesid. Meil lubati teha remonti ja lepingus seisis kirjas ka see, et üürileandja peaks remondikulud kinni maksma. Maakler aga ütles, et kui teeme säästlikult remonti, saame remondikuludest võib-olla 10% tagasi. Lisaks lubas, et arved saab maksta ülekandega ja arve tuleb iga kuu esimesel päeval eelmise kuu kohta meie ukse taha.

Terve juunikuu kulus meil remondi peale. Kiskusime terve korteri tapeedi maha, küürisime laed uuesti valgeks, ostsime uued tapeedid, võtsime seintelt maha kõik vanad ja koledad kapid ja riiulid. Sektsioonriiuli kruvisime miljoniks osaks lahti ja viisime minema. Viskasime välja hallitanud ja mädanenud voodi ja madratsi. Pesime puhtaks sealoleva diivani, ostsime vannituppa uue duššikile ja muud vajalikud uhiuued majapidamistarbed. PESIME seda korterit umbes sada korda iga päev. Vedasime sisse oma voodid ja teisest kortermajast ühe vana ja üsna suure külmkapi, mille üles vedamine võttis korralikult aega ja jõudu - kitsast metalltrepist suurt veneaegset külmkappi üles tirida on üsna võimatu. Mu isa pani kapile sleppimisnööri ümber ja Sergei lükkas külmkappi alt ja isa tõmbas ülevalt nöörist enda poole. Lõpuks saime külmkapi sisse ja tööle ning toitu täis... Niisiis remondi saime tehtud, mina nokitsesin veel veidi köögisoleva kaldseinaga ja mariatoa uksega. Maalisin mõlemale midagi sellist, mis tekitaks veidi vahvama tunde. Maria isa muretses korterisse isegi liistud, et mulje veelgi parem oleks. Kui omanikule, kelle nime me ei teadnud, vaid telefoninumbrit, helistasime ja remondist teatasime saime vastuseks ülimalt ebaviisaka ''mina pole midagi lubanud ja minuga käivad asjad teisiti kui maakleriga''. Oh well, tekkis küsimus, et miks ta lepingusõlmimise ajal meiega ei viibinud. Olgu, esimese korraga suhteid sassi me ajada ei tahtnud - neelasime selle alla, kuid ütleme nii et kõige kasulikumat põntsu juunikuu rahakotile ei pannud....

... Ja siis hakkas peale meie elame-korteris-kus-iga-päev-midagi-juhtub-ja-korteriomanik-on-idioot saaga.

Juunikuu lõpus, kui meieni jõudis esimene üüriarve, helistas meile omanik ja palus, kas saaksime kohe üüriarve ära maksta, ja samuti soovis, et teeksime seda sularahas. Ütlesin talle selle peale, et maakleriga jäi kokkulepe, et arved tasume ülekandega ja üüriarvete tähttaeg on 7. kuupäev. Selle peale sain jällegi ühe soliidses eas härra kohta väga ebaviisaka kommentaari, mida varem justkui kuulnud olin ''mind ei huvita, mida maakler lubas ja minuga käivad asjad teisiti'' Okei, jäi siis nii, kuigi üürileping on ka justkui tähtis dokument, millest kinni peaks pidama... Läksin siis esimest korda meie vannituppa pesema. Ühel hetkel kuulen, kuidas keegi mu ukse taga röögib ja peksab. Keerasin siis rätiku shampoonisesse pähe ja tuli välja, et vannitoa põrand laseb läbi ja alumise naabri köök on üleujutatud. Lahe. Helistasin siis meie armsale omanikule, et ta tuleks ja selle korda teeks, vastuseks sain nipsaka ''mina pole selles süüdi, et see läbi laseb, kas te tegite selle ise katki?''. Vot selline suhtumine ajas mu endast välja ja ma ütlesin talle et enne ma üüriarvet ära ei maksa, kui ta on vannitoa korda teinud, selle peale küsis ta juhmilt, et mis see siia puutub. Selgitasin, et ma pole kohustatud talle elamiskõlbmatu korteri eest mitte midagi maksma. Järgmisel päeval oli remondimees kohal ja vannituba korras. Ja üüriarve tasusin ikkagi ülekandega ja 7. kuupäevaks.

Soovisime Mariaga sellest vastikust konihaisust lahti saada, kuid all koridoris suitsetati siiski edasi. Kõik see hais ja toss liikus meie juurde üles ja olgu ka mainitud et seinad selles korteris olid papist. Viskasime tuhatoosi õue ukse taha ja kleepisime koridori seina peale, et SISERUUMIS SUITSETAMINE KEELATUD. Too naisterahvas meie alt korterist aga hakkas oma tuhatoosi taga otsima ja uuris meie käest, ega me ei tea, kus see on. Ütlesime, et panime õue, sest kõik see hais liigub alt meile üles... Mitte midagi väga ei muutunud, sest koridori asemel hakkas ta suitsu tõmbama oma köögis. Ja nagu ma eelnevalt mainisin, seinad olid papist ja uste vahel suured praod. Üleüldse hakaks tasapisi igasuguseid defekte välja tulema. Seinad kostusid väga hästi läbi, nagu ma mainisin - seetõttu saigi peast ette lugeda naabrinaise rutiinse kava, mida ta televiisorist vaatab ja millal. Iga päev kõlas meie majas vene raadio, sest alumise korruse vene naisterahvas pani selle hommikuti max volüümi peale. Ja muidugi...Ma kuulsin iga kord, kuidas vene paarike väga valjult ja väga visalt all korrusel, vahel isegi mitmeid tunde järjest sugu tegi. Trepp, mis meid teisele korrusele viis oli metallist keerdtrepp, nagu ma samuti eelnevalt mainisin ja ausalt, natukese joogisema peaga sealt üles tulla oli üsna ohtlik. Põrandad olid viltu, keset elutuba oli natukene madalam koht ja köögis kõrgem ning parkett kriuksus. Mariatoa aknad olid veidrad väikesed luugid. Kuna vannitoas oli samuti põrandad veidi viltu, siis esimese korraga tsentrifuugis pesumasin end peaaegu vannitoast välja. Vahetevahel hakkasid laelambid omaalgatuslikult diskot korraldama - strobo ja üks laelamp oli täiesti puudu. Selle asemel oli tühi auk, kust ausõna tuult sisse puhus. Selle õnneks parandas Maria isa hiljem ära.  Meil olid igas toas seinas radiaatorid, mis ei töötanud, vaid võtsid lihtsalt ajuvabalt palju ruumi. Köögis oli  suur panipaik-kapp, mis haises nagu seal oleks sada surnud rotti, seega selle avamine oli üsna loll tegu. Mariatoa uks ei läinud korralikult kinni ja ukselingid olid ehitatud papile. Okei, selle kõigega harjusime. Millega me aga ei suutnud harjud olid meie igakuised üüriarved, mis aina enam veidralt suuri numbreid kandsid. Mõistsime, et see suur külmkapp, mille sissevedamiseks kulutati väga palju jõudu ja aega, võtab meeletus koguses elektrit. Seega ostis Maria ema sinna uue väikese külmkapi ja see vana.... See vana tuli uuesti korterist välja tassida.

Ühel hommikul, kui Maria pidi minema kooli, sest tal oli tähtis loeng, soovis ta eelnevalt käia pesemas, ent üllatus üllatus - sooja vett ei olnud. Maria võttis veidikene hoogu, et helistada omanikule ja murest teada anda. Sellest kõnest sai aga kõige koledam kõne, mis me selle mehega pidanud oleme. Omanik arvas, et me oleme ise kraanid kinni keeranud. No hallo? Kes keerab oma soojaveekraani kinni ja siis helistab omanikule, et öelda - tere meil pole sooja vett?! Me ei teadnudki, kus meie elektrikraanid üldse asuvad. Me ei teadnud üldse, kus midagi asub, rääkimata mingitest kraanidest. Maria ütles talle, et tal on vaja kooli minna ja kui soe vesi tagasi ei tule, jääb tal tähtis asi tegemata. Meile ei olnud keegi ette teatanud, et soojaveekatkestus toimub. Lõpuks suure kisa ja röökimise peale lubas omanik, et uurib, milles asi ja helistab siis tagasi... Kas ta kunagi tagasi ka helistas? Ei. Maria helistas ise ja tuli välja, et OI terve maja peale on vaid üks suur veeboiler, millest läheb vesi kõikidesse korteritesse ning keegi oli selle kinni keeranud, sest kuskil oli toru lõhkenud ning see ''keegi'' ei teadnud, et kraanide kinnikeeramine meid kõiki mõjutab. Seega ootasime visalt, kuni see ''keegi'' oma toru ära parandas...

Ühel tormisel õhtul hakkas Maria toas järsku sein läbi laskma. Vihmavesi voolas alla põrandale suure loiguna. Võtsime taaskord ühendust omanikuga, kes ütles, et helistab tagasi ja laseb kellelgi ära parandada.. Kas ta tagasi helistas ja kas keegi prandama tuli? Vastake ise.

Ja nüüd meie lemmikteema juurde... Elekter.

Üks kord pärast pikka vaheaega korterisse minnes avastasime, et elekter olevat pikalt ära olnud. Külmkapp oli üles sulanud, köök oli vett täis.. Mitte ainult vett, vaid ülessulanud maasikate vedelikku. See tähendab seda, et elekter oli arvatavasti üsna pikalt ära - need maasikad ei oleks nii kiiresti üles sulanud. Jällegi, ei mingit etteteatamist.. Ja no kes kurat teab, kes meie elektrikapist meie elektri välja võis lülitada - üks kõik, kes.
Oktoobrikuu elektriarve oli ilmatuma suur - 90 eurot VAID elektri eest. Helistades omanikule ja selle kohta pärides ei osanud ta meile midagi vastata, tema suust tuli vaid ebaselgeid mm-häälikuid ja ohkeid. Järgnevad elektriarved läksid aina suuremaks - samas läks õues ka külmemaks, kuid elektrikütet kasutasime me nii vähe kui võimalik, samas arved olid ikka ilmatuma suured. Meil tuli plaan, et kirjutame oma elektrinäidud üles, ent tuli välja et meie elektrikapp ei olnudki meie elektrikapp. Maakler oli meile kellegi teise näidikut näidanud, mis asus sama maja teises pooles, kuskil kellegi teise koridoris. Meie kapp asus hoopis teises kohas. Nimelt meie enda all koridoris. Uurimisel selgus, et kõik alumise koridori tuled ja välituli jooksevad meie elektrikappi. Seega arvatavasti maksime me Mariaga kahekesi üldelektri eest, kuigi üüriarvel oli ka eraldi summa üldelektrile - iga kuu üks ja sama väike summa. Plaanisime Mariaga elektripaketti vahetada ja astuda Eesti Energiast odavamale. Omanikule helistades ja küsides, et kas see on võimalik ütles ta et selline asi küll võimalik ei ole ja tema ei oska meid meie mures aidata. Okei, fine. Igatahes läksid meie elektriarved aina suuremaks. Me saime aru küll, et see on elektriküte ja elektriradiaatoritega küttes ongi arved väga suured, aga et nii suured... Viimastel kuudel ei olnud me Mariaga üldse korteris ja tõmbasime radikad välja. Veetsime korteris võib-olla vaid kaks nädalat. Siiski jäid elektriarved samaks, kuigi ainukene asi, mis elektrit kasutas oli see väike külmkapp. Niisiis hakkasime kahtlustama, et selles majas on kõik võimalik ja keegi arvatavasti varastab meie elektrit - teadlikult või mitte, see ei olnud lihtsalt võimalik, et pidime 130 eurot maksma elektri eest, mida me kasutanudki ei olnud. Nüüd viimane kuu, kui välja kolisime, viis Maria isegi külmkapi minema ja selles korteris ei olnud ühtegi masinat, mis võtaks elektrit - elektriarve ikka üle 100 euro. Alguses tundus isegi vahepeal, et ehk tõesti võtavad need meie elektriradikad nii palju elektrit, kuid viimastel kuudel sai selgeks, et see ei ole nii. Nüüdseks, veebruari alguseks oleme ära andnud oma võtmed ja sealt välja kolinud. Korteri üürikuulutus on jällegi kinnisvara lehel üleval - vanade piltidega ja üüri on tõstetud 10 eurot. Kuulutuses on kirjas, et hoovis on tasuta parkimine - tasuta parkimine küll, kuid selleks, et sinan hoovi pääseda, tuleb teha endale elektronpult 60-euro eest. Lisaks näeb see hoov välja nagu leebemat sorti geto - väga räpane ja koristamata. Olgu, meie maja esine oli tavaliselt korras, vähemalt luuaga pühitud, sest vastasmajas elas üks vanem naisterahvas, kes selle eest hoolitses. Ülejäänud hoov oli tõesti koristamata - ja muidugi kõik üürnikud maksid üldkoristuse ja remondifondi eest korralikke summasid iga kuu. Remonti ei teinud seal küll mitte keegi.

Kõige naljakam selle kõige juures oli see, et omanik oma nime kuskil ei maininud, vaid telefoninumber ja kinnisvara kokkuostva firma nimi. Me ei teadnud kunagi, kellega tegelikult tegu on või milline ta tõeliselt välja näeb. Olime mitmeid kordi mingeid tähtsamaid nägusid majade vahel luusimas näinud, kuid me ei saanud kunagi kindlad olla, milline see inimene välja näeb. Muidugi üritasime me googeldada ja spioonida ja leidsime ka arvatavasti selle inimese nime ja selgitasime välja, kes ta on. Tuli välja, et ta on tihedalt seotud usuga, nimelt on ta pastor, sõidab väikese naiste opeliga, kannab kuldsõrmuseid ja ta naine on kena blondi peaga naisterahvas, kel peaaegu alati chiuaua kaenlas... Muidu, kas sellist sorti vaimulikul võib üldse nii palju maist vara olla?

Loodan heast südamest, et see valge ürbiga ja pikkade juustega tüüp sealt ülevalt pilvedelt andestab talle kõik ta patud.

Well, igatahes oleme Mariaga ühe suure-suure kogemusevõrra rikkamad. Ja ütlen ausalt, et sellest tühjaks tassitud korterist oli isegi mingil määral kurb lahkuda.

Ja praegu mõtleb Netu, et mis ta teeb, kui Mariat ei oleks. Mitte midagi vist. Hetkel istuks kodus ja vaataks vampiiride päevikut ja lihtsalt nolifeks. Jumal tänatud, et on kooliteater olemas, mis mind ja Mariat kunagi ammu enne kuningat üksteisele tuvustas. Aitäh. Ma armastan teatrit. Ja Mariat.




Netu

Maria ja Anetti imeline elu autos69+

Tere kallid sõbrad!

Meie plaan Mariaga oli selge. Meil oli plaan, et tuleme Tartusse, käime Maria venna juures ja vaatame ta vennatütre ja poja üle, mängime nendega ja siis sõidame Rasmuse juurde, kes meid majutab.Aga Rass ei võtnud telefoni vastu ja nii me nüüd istume siiani Rasmuse maja ees... Kõigepealt oli julm mure, sest mõlema meie akud olid tühjad ja helistada me ei saanud. Niisiis mõtlesime kaua, kuidas saaks telefone laadida või kuidas Rasmust kätte saada... Lõpuks tuli meelde, et meil on mõlemal kaasas läpakad, mille akud on täis ja millega saaks telefone laadida. Nüüd istume autos ja laeme oma telefone.. Ja Netu kirjutab blogipostitust, sest see on hetk meie elus, mis tuleb üles kirjutada. Kuna meil oli ka plaan linna peole minna, siis istume siiani Rassi maja ees autos, tegime endale koksid pudelitesse, sest topse meil ei ole ja joome neist ja ausalt öeldes on meil kahekesi väga lõbus hetkel. Maria nt mängib kojameestega. Nüüd tekitame endale väga hea tuju ja lähme heade mõtete linna avastama!

Homme Viljandisse oma semule parimat aplausi pakkuma!:)


Armastame Teid ja vabandame, et pole ammu kirjutanud.
Netu

ja

Maria

Elustame surnud blogi. 

Väga intrigeerivat vast ei olegi midagi kirjutada. Elame rahulikku elu, mis hõlba tööd-kooli-kodu----vahepeal ka väljaskäike. Kui eelmine aasta oli minu ja Reijo korter Kuldnokas kuldseks teeks, kus kõik enne pidu soojendust tegid, siis tänavu on selleks kujunenud meie sõprad ja sõbranna elamu Rävala tänaval. Mõnes mõttes ongi hea, peab vähem koristama :P 

Mis on põnevat toimunud korteris endas?

Suurt midagi. Hah. 

Ei tegelikult, eelmine nädal tõstsin enda toa ringi. Ma ei saanud eelmises voodi asukohas normaalselt magada. Ärkasin koguaeg öösiti üles ja üldse und ei tulnud. Sain soovitusi voodi asukohta muuta. Uurisin veidi feng shui teemat, kus soovitati kaldkatusega toas panna voodi kohta, kus on toa kõige kõrgem punkt. Energia pääseb paremini nii ligi. Well. Siiani ma ei kaeble. Magan nagu nott. Kohe nii hästi magan, et pole juba kaks päeva kooligi jõudnud. 

Okei, tegelikult eilses pikas magamises polnud hea uni süüdi. Vaid meie defektiga korter ning natukene rumal omanik. 

Nimelt meil polnud soojavett ning pika selgitamise (loe: mölisemise) peale saime teada, et kusagil all korteris asub terve maja boiler + veekraanid. Ja seal samas korteris elaval inimesel lõhkes mingisugune kraan, mis tõttu ta otsustas soojavee kinni keerata. Ja oi üllatust, ülemisel naabril ka kohe vesi kinni. Lubati asi hiljemalt 5-6ks ära parandada. Ja tulemuseks jäigi see, et mina ei saanud kooli minna, sest pesemisvõimalused puudusid. Antud situatsioon viis mind selleni, et ma konkreetselt karjusin meie omaniku peale (telefonis) ning nõudsin lisaks veeprobleemile ka muudes asjadest selgitust..mida oh üllatus ma ka sain. 

Nüüd ajab juba isegi veidi naerma, kuidas inimesed hakkavad oma suud avama alles siis, kui nende peale veidi kurjemat häält teha (ok, ma tunnistan ausalt, et olin päris raevunud..sest no kui su omanik ikka ütleb, et tema ei tea midagi ja ei oska aidata ning lepingus on ainus telf nr tema oma..siis noh ajab ikka vihale küll). 

Lõpuks sain oma vee, mis jälle umbes 11 paiku õhtul kinni keerati. Oh well. Õnneks hommikust kuni praeguseni kõik asjad töötavad ning ma loodan, et see pätt seal all ei mängi enam meie kraaniga. 

Mis veel huvitavat? Eelmine nädal peatusid meie juures minu vend ja Sergei (mitte ühel ajal). Päris tore oli vahelduseks mitmekesi siin korteris elada. 

AHJAA.. haha. kõige olulisem fakt: 

ME SAIME ENDALE WIFI!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Ehk ma ei peagi enam sarju koolis alla tõmbama ning ootama igakuist ainsat nv'd, mil saan koju minna, et endale suuremas koguses muusikat alla tõmmata. Juhhei juhhei, hippii jee!

Ja wifi nimeks on: savisaarvõimultmaha

Põhimõte: 4 aastat seda väljendit igas võimalikus kohas esile tuua. 

Eile öösel oli meil siin korteris elades esimene torm. Olin jumala veendunud, et öösel hakkab vett igalt poolt tilkuma ning peame kõik potsikud välja laduma. Kuid õnneks tundub, et katus peab enamati vett (minu toas siiski akna alt veits lekib, ning tapeet sai märjaks). Ootan veidi, et seda omanikule serveerida. 

Praegu on meil korteris kahtlane vaikus, sest mu armsal korterikaaslasel õnnestus endale kusagilt palavik külge hankida ning kuna ma ei taha teda häirida, siis istun oma toas ja loodan, et tal juba parem hakkaks. 

Peace out.

Maria. 

Kolmas nädal

Pööningul on käimas juba kolmas nädal. Eelnev oli nii kiire, et ei jõudnud praktiliselt midagi teieni tuua. Reedele oli plaanitud meie esimene soolaleivapidu. Juba kolmapäeva öösel hakkasin selleks ette valmistama ning kell 1 öösel tuli idee, et teeks reedeks brownied valmis. See oli mu esimene katsetus ja kuigi ma kartsin, et see läheb aia taha, tuli kõik hästi välja. Südamega tehtud, siiski. Neljapäeval käisime Mashaga Kerli, Jaana ja Joanna soolaleival mustamäel, kust edasi suundusime kõik koos Grindile. Tore oli üle pika aja oma Rakvere sõpru-tuttavaid-klassikaaslasi näha. Minu esimene kogemus Grindiga kahjuks polnud just kõige parem. Teatavasti olen ma see inimene, kes ei salli, kui inimesed pidevalt ta seljas elavad ja 'kogemata' ta tagumikku näpivad. Arvata oligi, et seal õhku ja ruumi pole, kuid seda,  et hapnikku nõnda vähe oli, ma poleks oodanud. Muusika on muidugi väga minu maitsele, kuid tantsida sel Hollyka väikesel tantsupõrandal oli praktiliselt võimatu. Tantsisime nagu eriti arad nohikud lava ees. Mingil hetkel otsustasime Mariaga, et lahkume ja läksime edasi permuudasse ja siis sealt juba koju. Reedel jätsin kooli minemata, alustasin võileivatordi ja koogi tegemisega. Pakkusime veel lisaks browniedele, tosca koogile ja võileivatordile suitsukana salatit, makra ja sulajuustu lavashi ja traditsionaalselt juurvilju tipikastmes. Arvasin, et kõike jääb väheks, aga salatit ja võileivatorti sööme Mashaga siiani. 

Shoppasime Mashaga roccas soolaleivapeoks. Oli üks vahva tripp mu õe autoga. Õde oli Mallorcal nädala aega ja me ei tulnud mitte ühtegi korda selle peale, et Mashal on juhiload ja õel aias auto seisab. Läksime siis pelgulinna, et auto ära tuua, aga ei saanud autot tagant aiast välja, sest väravad olid lukus ja väravavõtit ei olnud. Koputasin siis järjest kõik korterid läbi, kuni üks mees meile värava avas. Lõpuks selgus, et autos olid väravavõtmed olemas, kuid noh - saime vähemalt välja. Linnas sõitmine on aga üsna närvesööv tegevus, kuid vähemalt oleme jälle ühe kogemuse võrra rikkamad! :D

Eelmise nädala kolmapäeva öösel kell 1 hakkasin reedeks külalistele brownieseid küpsetama : )

Selline nägi välja meie soolaleivalaud :)  Lisaks oli veel nurgariiulil kast õlut, neli šampust, siidrit, punast ja roosat veini.

Selleks nädalaks valmistasin aga meile värskekapsasupi seentega! 

Täna kohtasime all maja ees Mashaga naabrimehi. Üks neist on selline... Tundub iseenesest tore inimene olevat, aga enamiku ajast on promill sees. Just seetõttu oleme seda naabrit võtnud kui isikut, keda tuleks vältida. Täna oli ta väljas koos meie all elava mehega, kes enda jutu järgi olevat ajaloolane. Alustati juttu, küsides, kes meist oboed mängib.. No mina igatahes mitte, aga üks päev olevat see sama naabrimees Buble plaadi mängima pannud ja keegi ülevalt korruselt oboega kaasa mänginud. How weird is that? Mina see ei olnud ja ma olen kindel, et Masha ka vist mitte... Seega jääb valikuvõimalusi kaks: kas naisterahvas meie kõrval, teisel pool seina või siin majas kummitab. Lisaks rääkisime veel teistest naabritest, kes meie all elavad. Üks pidi olema vene neiu, kes elab üksinda, kuid millegi pärast käib tal kogu aeg erinevaid noormehi külas.. Ja kõige enam häirib meid see, et see neiu teeb korteris suitsu ja kõik see suitsuhais tuleb meile üles ning koridor haiseb nagu parmupesa. Printisime Mariaga isegi uue sildi uksele, et palun trepikojas mitte suitsetada - trepikojas vast enam ei suitsetata, aga nüüd toas. Ma lihtsalt kardan, et ühel hetkel on need konid kuskil diivanil - see maja läheb nagu säraküünal. Igatahes ütlesin naabrimehele, et oboed me ei mängi, kuid vahel kitarri küll ja tema tahtis kohe, et ma talle kitarri laenaksin. Mis mul siis muud üle jäi, tõin talle alla koridori kitarri, ta asetas end mugavalt nahkdiivanile istuma ja hakkas kitarri mängima. Mul jäi juba alates esimesest sõrmitsemisest suu ammuli, aga kui ta mängu saatel laulma ka hakkas.. Whoa... Igatahes, on tore teada, et meie all elab igati intelligentne vanem saaremaalt pärit meesterahvas, kes juhtumisi on ajaloolane ja mängib kitarri. Ma lihtsalt loodan, et meie vannituba enam ei leki.

Ning nagu ka eelmine nädal, vaatame ka sel nädalal koos kiireid ja vihaseid.
Koos jätsiga.

Side lõpp.
- Netu

Teine nädal.

Nii. Alanud on meie teine nädal siin vahval katusel.

Kõige olulisem uudis on vast see, et täna käis meil tv-vend Paavel, kes lõpuks meie majja ka mõned kanalid tõi. Lõpuks!!!!

Eelmine nädalavahetus rentisime üheks ööks oma korteri mu vennasele, kes SEB maratoniks öömaja vajas. Kahjuks oma lubadusest, meile suuremas koguses süüa jätta, ta kinni ei pidanud. Vähemalt pesi oma nõud ära. 

Ja pühapäeval sain enda tuppa suuuuuuuuuuuuuuuuuuuuure ümmarguse peegli ja peeglilaua. Lõpuks saan hommikuti end korralikult üles ehmatada.

Täna võttis Netu välja meie kruvikeerajad, kruvid, naelad ja haamri ning lisas enda toa osale ka mõned riiulid ning konksud ehete hoidmiseks. 

Iga päevaga muutub meie kodu aina hubasemaks ja kodusemaks. Nipet-näpet veel puudu, aga mitte kauaks. 

See nädal on plaanis külastada Kerli jt vahvate neidude korterit Mustamäel ning see oma soolaleivakingiga sisse õnnistada. Üritus leiab aset neljapäeval, pärast mida on ühine rongkäik Grindile. 

Reedel kutsusime kokku oma head sõbrad, et teha kõigile korraga üks ühine ekskursioon meie häärberis. Soovitan kõigil GPS'id või kompassid kaasa võtta, sest oht ära eksmiseks on väga suur!!!!

Kahjuks isuäratavaid toidupilte meil lisada pole. Põhjus lihtne, me pole lihtsalt jõudnud veel ühtegi rikkaliku sööki endale valmistada. Okei, tegelikult eilsest roast oleks võinud klõpsu teha, aga meie tühjade kõhtude pärast ei tulnud pildi tegemine isegi mõttesse. Netu valmistas meile kukeseenekastet + kartulid + värskekurgi salat. Nomnom. 

Küll on aga jäädvustatud esimene korralik hommikusöögi tund, pärast kergemat pidu. Au ja kiitus Netule, kes viitsid mind hommikul värske pudruga kostitada. 

Vot nii. Kasutame ära võimalust ning teeme täna ühise tv vaatamise õhtu. Fast & Furious. Jee!

Stay tuned. 

Maria

Üleeile tabas mind meeletu nohu ja eile oli arvatavasti ka palavik. See moment, kui ma ei tea, kas mul on palavik ja ma ei saa seda tõestada, sest mul pole kraadiklaasi. Igatahes ei olnud mul terve päeva suuremat sorti söögiisu. Õhtul kui soolaleiva peo jaoks toidublogides ringi surfasin ja neid isuäratavaid pildikesi sirvisin tekkis korralik isu. Üksinda ilmselgelt ma võikusid tegema minna ei viitsinud, seega ajasin Maria voodist üles.

Masha empsuka kasvatatud kodumelon!!! Pole kunagi nii head melonit saanud!

Hetkel lakib Masha oma varbaküüsi ja siis suundume me juba Hipidele külla Solarise juurde. Lähme vaatame Joonase, Reijo, Marianne ja Slava kodu ka üle.

Plz ärge külmetage ex.
- Netu