Kindlasti paljud on kuulnud minu ja Maria pööningukorterist.. Ja ma kaldun arvama, et pigem negatiivset.
Eelmise aasta mais hakkasime Mariaga endale sobivat korterit otsima, kuhu end mõlemad mugavalt sisse saaksime seada. Meie eesmärk oli täpselt samasugune nagu enamikul meieealistel õpilastel - võimalikult kesklinna lähedal ja rahakotisõbralik. Leidsime kinnisvaraleheküljelt kuulutuse, mis vastas täpselt meie filtritele - kesklinnas, täpsemalt kadriorus, 5 minutit Tallinna Ülikooli, 240 eurot üür + kommunaalid, kahetoaline.
Korter asus vana elumaja katusel, kuhu viis kitsas metallist keerdtrepp. All koridoris olid vanad väljavisatud nahkdiivanid, vana puuplaat oli asetatud mingisuguse plastaluse peale ja sellest oli moodustatud laud, millel tuhatoos ja suitsukonid laiali. Ruumis oli niiske konihais ja üsna räpane. Alt koridorist pääses edasi kolme korterisse, ülevalt ainult ühte - meie korterisse. Ilmselgelt ei olnud see korter just selline, millesse väga tahaks kolida, sest laed olid suitsetamisest halliks tõmbunud ja seintesse oli imbunud tubaka lõhn. Samas oli asukoht ja hind nii hea, et pikemal arutamisel otsustasime siiski selle korteri kasuks, sest meil lubati seal ka remonti teha. Olime üsna kindlad, et suudame enda jaoks korteri hubaseks muuta ja saame ka sissekolides sellest vastikust haisust lahti.
Lepingu sõlmimisel oli meie juures vaid maakler, omanikust polnud juttugi. Lepingu peal on kirjas vaid kinnisvara ostva firma nimi, ei mingeid eraisikuid, nimesid. Meil lubati teha remonti ja lepingus seisis kirjas ka see, et üürileandja peaks remondikulud kinni maksma. Maakler aga ütles, et kui teeme säästlikult remonti, saame remondikuludest võib-olla 10% tagasi. Lisaks lubas, et arved saab maksta ülekandega ja arve tuleb iga kuu esimesel päeval eelmise kuu kohta meie ukse taha.
Terve juunikuu kulus meil remondi peale. Kiskusime terve korteri tapeedi maha, küürisime laed uuesti valgeks, ostsime uued tapeedid, võtsime seintelt maha kõik vanad ja koledad kapid ja riiulid. Sektsioonriiuli kruvisime miljoniks osaks lahti ja viisime minema. Viskasime välja hallitanud ja mädanenud voodi ja madratsi. Pesime puhtaks sealoleva diivani, ostsime vannituppa uue duššikile ja muud vajalikud uhiuued majapidamistarbed. PESIME seda korterit umbes sada korda iga päev. Vedasime sisse oma voodid ja teisest kortermajast ühe vana ja üsna suure külmkapi, mille üles vedamine võttis korralikult aega ja jõudu - kitsast metalltrepist suurt veneaegset külmkappi üles tirida on üsna võimatu. Mu isa pani kapile sleppimisnööri ümber ja Sergei lükkas külmkappi alt ja isa tõmbas ülevalt nöörist enda poole. Lõpuks saime külmkapi sisse ja tööle ning toitu täis... Niisiis remondi saime tehtud, mina nokitsesin veel veidi köögisoleva kaldseinaga ja mariatoa uksega. Maalisin mõlemale midagi sellist, mis tekitaks veidi vahvama tunde. Maria isa muretses korterisse isegi liistud, et mulje veelgi parem oleks. Kui omanikule, kelle nime me ei teadnud, vaid telefoninumbrit, helistasime ja remondist teatasime saime vastuseks ülimalt ebaviisaka ''mina pole midagi lubanud ja minuga käivad asjad teisiti kui maakleriga''. Oh well, tekkis küsimus, et miks ta lepingusõlmimise ajal meiega ei viibinud. Olgu, esimese korraga suhteid sassi me ajada ei tahtnud - neelasime selle alla, kuid ütleme nii et kõige kasulikumat põntsu juunikuu rahakotile ei pannud....
... Ja siis hakkas peale meie elame-korteris-kus-iga-päev-midagi-juhtub-ja-korteriomanik-on-idioot saaga.
Juunikuu lõpus, kui meieni jõudis esimene üüriarve, helistas meile omanik ja palus, kas saaksime kohe üüriarve ära maksta, ja samuti soovis, et teeksime seda sularahas. Ütlesin talle selle peale, et maakleriga jäi kokkulepe, et arved tasume ülekandega ja üüriarvete tähttaeg on 7. kuupäev. Selle peale sain jällegi ühe soliidses eas härra kohta väga ebaviisaka kommentaari, mida varem justkui kuulnud olin ''mind ei huvita, mida maakler lubas ja minuga käivad asjad teisiti'' Okei, jäi siis nii, kuigi üürileping on ka justkui tähtis dokument, millest kinni peaks pidama... Läksin siis esimest korda meie vannituppa pesema. Ühel hetkel kuulen, kuidas keegi mu ukse taga röögib ja peksab. Keerasin siis rätiku shampoonisesse pähe ja tuli välja, et vannitoa põrand laseb läbi ja alumise naabri köök on üleujutatud. Lahe. Helistasin siis meie armsale omanikule, et ta tuleks ja selle korda teeks, vastuseks sain nipsaka ''mina pole selles süüdi, et see läbi laseb, kas te tegite selle ise katki?''. Vot selline suhtumine ajas mu endast välja ja ma ütlesin talle et enne ma üüriarvet ära ei maksa, kui ta on vannitoa korda teinud, selle peale küsis ta juhmilt, et mis see siia puutub. Selgitasin, et ma pole kohustatud talle elamiskõlbmatu korteri eest mitte midagi maksma. Järgmisel päeval oli remondimees kohal ja vannituba korras. Ja üüriarve tasusin ikkagi ülekandega ja 7. kuupäevaks.
Soovisime Mariaga sellest vastikust konihaisust lahti saada, kuid all koridoris suitsetati siiski edasi. Kõik see hais ja toss liikus meie juurde üles ja olgu ka mainitud et seinad selles korteris olid papist. Viskasime tuhatoosi õue ukse taha ja kleepisime koridori seina peale, et SISERUUMIS SUITSETAMINE KEELATUD. Too naisterahvas meie alt korterist aga hakkas oma tuhatoosi taga otsima ja uuris meie käest, ega me ei tea, kus see on. Ütlesime, et panime õue, sest kõik see hais liigub alt meile üles... Mitte midagi väga ei muutunud, sest koridori asemel hakkas ta suitsu tõmbama oma köögis. Ja nagu ma eelnevalt mainisin, seinad olid papist ja uste vahel suured praod. Üleüldse hakaks tasapisi igasuguseid defekte välja tulema. Seinad kostusid väga hästi läbi, nagu ma mainisin - seetõttu saigi peast ette lugeda naabrinaise rutiinse kava, mida ta televiisorist vaatab ja millal. Iga päev kõlas meie majas vene raadio, sest alumise korruse vene naisterahvas pani selle hommikuti max volüümi peale. Ja muidugi...Ma kuulsin iga kord, kuidas vene paarike väga valjult ja väga visalt all korrusel, vahel isegi mitmeid tunde järjest sugu tegi. Trepp, mis meid teisele korrusele viis oli metallist keerdtrepp, nagu ma samuti eelnevalt mainisin ja ausalt, natukese joogisema peaga sealt üles tulla oli üsna ohtlik. Põrandad olid viltu, keset elutuba oli natukene madalam koht ja köögis kõrgem ning parkett kriuksus. Mariatoa aknad olid veidrad väikesed luugid. Kuna vannitoas oli samuti põrandad veidi viltu, siis esimese korraga tsentrifuugis pesumasin end peaaegu vannitoast välja. Vahetevahel hakkasid laelambid omaalgatuslikult diskot korraldama - strobo ja üks laelamp oli täiesti puudu. Selle asemel oli tühi auk, kust ausõna tuult sisse puhus. Selle õnneks parandas Maria isa hiljem ära. Meil olid igas toas seinas radiaatorid, mis ei töötanud, vaid võtsid lihtsalt ajuvabalt palju ruumi. Köögis oli suur panipaik-kapp, mis haises nagu seal oleks sada surnud rotti, seega selle avamine oli üsna loll tegu. Mariatoa uks ei läinud korralikult kinni ja ukselingid olid ehitatud papile. Okei, selle kõigega harjusime. Millega me aga ei suutnud harjud olid meie igakuised üüriarved, mis aina enam veidralt suuri numbreid kandsid. Mõistsime, et see suur külmkapp, mille sissevedamiseks kulutati väga palju jõudu ja aega, võtab meeletus koguses elektrit. Seega ostis Maria ema sinna uue väikese külmkapi ja see vana.... See vana tuli uuesti korterist välja tassida.
Ühel hommikul, kui Maria pidi minema kooli, sest tal oli tähtis loeng, soovis ta eelnevalt käia pesemas, ent üllatus üllatus - sooja vett ei olnud. Maria võttis veidikene hoogu, et helistada omanikule ja murest teada anda. Sellest kõnest sai aga kõige koledam kõne, mis me selle mehega pidanud oleme. Omanik arvas, et me oleme ise kraanid kinni keeranud. No hallo? Kes keerab oma soojaveekraani kinni ja siis helistab omanikule, et öelda - tere meil pole sooja vett?! Me ei teadnudki, kus meie elektrikraanid üldse asuvad. Me ei teadnud üldse, kus midagi asub, rääkimata mingitest kraanidest. Maria ütles talle, et tal on vaja kooli minna ja kui soe vesi tagasi ei tule, jääb tal tähtis asi tegemata. Meile ei olnud keegi ette teatanud, et soojaveekatkestus toimub. Lõpuks suure kisa ja röökimise peale lubas omanik, et uurib, milles asi ja helistab siis tagasi... Kas ta kunagi tagasi ka helistas? Ei. Maria helistas ise ja tuli välja, et OI terve maja peale on vaid üks suur veeboiler, millest läheb vesi kõikidesse korteritesse ning keegi oli selle kinni keeranud, sest kuskil oli toru lõhkenud ning see ''keegi'' ei teadnud, et kraanide kinnikeeramine meid kõiki mõjutab. Seega ootasime visalt, kuni see ''keegi'' oma toru ära parandas...
Ühel tormisel õhtul hakkas Maria toas järsku sein läbi laskma. Vihmavesi voolas alla põrandale suure loiguna. Võtsime taaskord ühendust omanikuga, kes ütles, et helistab tagasi ja laseb kellelgi ära parandada.. Kas ta tagasi helistas ja kas keegi prandama tuli? Vastake ise.
Ja nüüd meie lemmikteema juurde... Elekter.
Üks kord pärast pikka vaheaega korterisse minnes avastasime, et elekter olevat pikalt ära olnud. Külmkapp oli üles sulanud, köök oli vett täis.. Mitte ainult vett, vaid ülessulanud maasikate vedelikku. See tähendab seda, et elekter oli arvatavasti üsna pikalt ära - need maasikad ei oleks nii kiiresti üles sulanud. Jällegi, ei mingit etteteatamist.. Ja no kes kurat teab, kes meie elektrikapist meie elektri välja võis lülitada - üks kõik, kes.
Oktoobrikuu elektriarve oli ilmatuma suur - 90 eurot VAID elektri eest. Helistades omanikule ja selle kohta pärides ei osanud ta meile midagi vastata, tema suust tuli vaid ebaselgeid mm-häälikuid ja ohkeid. Järgnevad elektriarved läksid aina suuremaks - samas läks õues ka külmemaks, kuid elektrikütet kasutasime me nii vähe kui võimalik, samas arved olid ikka ilmatuma suured. Meil tuli plaan, et kirjutame oma elektrinäidud üles, ent tuli välja et meie elektrikapp ei olnudki meie elektrikapp. Maakler oli meile kellegi teise näidikut näidanud, mis asus sama maja teises pooles, kuskil kellegi teise koridoris. Meie kapp asus hoopis teises kohas. Nimelt meie enda all koridoris. Uurimisel selgus, et kõik alumise koridori tuled ja välituli jooksevad meie elektrikappi. Seega arvatavasti maksime me Mariaga kahekesi üldelektri eest, kuigi üüriarvel oli ka eraldi summa üldelektrile - iga kuu üks ja sama väike summa. Plaanisime Mariaga elektripaketti vahetada ja astuda Eesti Energiast odavamale. Omanikule helistades ja küsides, et kas see on võimalik ütles ta et selline asi küll võimalik ei ole ja tema ei oska meid meie mures aidata. Okei, fine. Igatahes läksid meie elektriarved aina suuremaks. Me saime aru küll, et see on elektriküte ja elektriradiaatoritega küttes ongi arved väga suured, aga et nii suured... Viimastel kuudel ei olnud me Mariaga üldse korteris ja tõmbasime radikad välja. Veetsime korteris võib-olla vaid kaks nädalat. Siiski jäid elektriarved samaks, kuigi ainukene asi, mis elektrit kasutas oli see väike külmkapp. Niisiis hakkasime kahtlustama, et selles majas on kõik võimalik ja keegi arvatavasti varastab meie elektrit - teadlikult või mitte, see ei olnud lihtsalt võimalik, et pidime 130 eurot maksma elektri eest, mida me kasutanudki ei olnud. Nüüd viimane kuu, kui välja kolisime, viis Maria isegi külmkapi minema ja selles korteris ei olnud ühtegi masinat, mis võtaks elektrit - elektriarve ikka üle 100 euro. Alguses tundus isegi vahepeal, et ehk tõesti võtavad need meie elektriradikad nii palju elektrit, kuid viimastel kuudel sai selgeks, et see ei ole nii. Nüüdseks, veebruari alguseks oleme ära andnud oma võtmed ja sealt välja kolinud. Korteri üürikuulutus on jällegi kinnisvara lehel üleval - vanade piltidega ja üüri on tõstetud 10 eurot. Kuulutuses on kirjas, et hoovis on tasuta parkimine - tasuta parkimine küll, kuid selleks, et sinan hoovi pääseda, tuleb teha endale elektronpult 60-euro eest. Lisaks näeb see hoov välja nagu leebemat sorti geto - väga räpane ja koristamata. Olgu, meie maja esine oli tavaliselt korras, vähemalt luuaga pühitud, sest vastasmajas elas üks vanem naisterahvas, kes selle eest hoolitses. Ülejäänud hoov oli tõesti koristamata - ja muidugi kõik üürnikud maksid üldkoristuse ja remondifondi eest korralikke summasid iga kuu. Remonti ei teinud seal küll mitte keegi.
Kõige naljakam selle kõige juures oli see, et omanik oma nime kuskil ei maininud, vaid telefoninumber ja kinnisvara kokkuostva firma nimi. Me ei teadnud kunagi, kellega tegelikult tegu on või milline ta tõeliselt välja näeb. Olime mitmeid kordi mingeid tähtsamaid nägusid majade vahel luusimas näinud, kuid me ei saanud kunagi kindlad olla, milline see inimene välja näeb. Muidugi üritasime me googeldada ja spioonida ja leidsime ka arvatavasti selle inimese nime ja selgitasime välja, kes ta on. Tuli välja, et ta on tihedalt seotud usuga, nimelt on ta pastor, sõidab väikese naiste opeliga, kannab kuldsõrmuseid ja ta naine on kena blondi peaga naisterahvas, kel peaaegu alati chiuaua kaenlas... Muidu, kas sellist sorti vaimulikul võib üldse nii palju maist vara olla?
Loodan heast südamest, et see valge ürbiga ja pikkade juustega tüüp sealt ülevalt pilvedelt andestab talle kõik ta patud.
Well, igatahes oleme Mariaga ühe suure-suure kogemusevõrra rikkamad. Ja ütlen ausalt, et sellest tühjaks tassitud korterist oli isegi mingil määral kurb lahkuda.
No comments:
Post a Comment